Millised olid esimesed kokkupuuted tantsimisega?

Aleksandr – esimene kokkupuude tantsuga oli mul lapsepõlves – distantsilt. Elasime Venemaal Siverskaja asulas. See on selline Elva suurune kuurortlinn Peipsi järve taga Luga linna lähistel, kus asusid tehaste puhkekodud. Meie maja asus just ühe sellise puhkekodu tantsuplatsi läheduses. Sealt sain tihti suveõhtutel näha, kuidas kaunilt riietatud inimesed suurepärase tantsumuusika saatel tantsusamme tegid. Tollal võlus mind rohkem muusika, tantsule ei osanud ma siis veel väga suurt tähelepanu pöörata, aga sain siiski aru, et see on midagi väga ilusat ja erilist.

Margit – minu esimene kokkupuude peotantsuga oli 5-6.klassis, kui Edgar Lepik korraldas meie koolis tantsukursused. Olin juba tollal suures vaimustuses. Samuti käis üks minu klassiõde peotantsu trennis, mistõttu nad oma partneriga esinesid tihtipeale kooliüritustel. See oli minu jaoks nagu muinasjutt, tollal tundus mulle, et tantsuga tegelemine on ainult väljavalitutele, sest see nõudis ekstra riietust ja partneri olemasolu. Samuti öeldi mulle, et 11-12. aastaselt tantsuga alustada on juba hilja.

Teekond klubisse Sinilind

Aleksandr-Margit – Tantsuringkond Tartus on üsna kinnine. Enamasti kõik inimesed, kes tantsuga tegelevad tunnevad teineteist vähemalt nägupidi. Seetõttu satutakse muljeid vahetama, et kus saab tantsida, kus on kuulda head muusikta jms.

Olime tantsinud 1,5 talve juba Alexi tantsustundides Puškini gümnaasiumis, kui Alex konstateeris, et ta enam tantsustundidega ei jätka. Seega tuli otsida uut võimalust tantsuõpingute jätkamiseks. Ühel tantsupeol sattusime muljeid vahetama Vova nimelise kogenud tantsulõviga, kes kiitis ühte võimalust. Ta ütles, et Turu tn. spordikoolis on võimalik igal pühapäeval tantsida hea muusika saatel vaid 2-3€ osalustasu eest. Otsustasime südame rindu võtta ja minna vaatama, millega tegu. Kõik oligi täpselt nii, nagu Vova kirjeldas. Saali oli kogunenud 10-15 tantsupaari. Muusika mängis järjepanu ja paarid tantsisid. Igaüks oma võimetele kohaselt. Mõned paistsid meie silmis juba täitsa profid olevat. Pusisime ise niipalju kui oskasime. Sass oskas rohkem. Tema staaž oli selleks ajaks vähemalt 8 aastat, minu oma vaid 1,5 a. Cha-cha-cha tantsu ajal astus meie juurde üks väga meeldiv naisterahvas (hiljem selgus, et see imeline inimene oli Greta-Eva) ja tegi Sassile väikese tähelepaneku pöiatöö kohta selles tantsus. Sass oli tähelepanust väga meelitatud. Eva pakkuski, et kui soovime, siis võime tulla Sinilindu proovima. Aasta oli 2010, märts-aprill.

Mida mäletate siinsetest algusaegadest?

Aleksandr-Margit – Haarasime pakkumisest südamevärinaga kinni ja otsustasime Descartes’i kooli vaatama minna. Sattusime kohe II grupi tundi. Siin olid kõik juba väga teadlikud põhisammudest, suundadest ja suutsid kohe tantsida mingeid kavasid. Esimeses tunnis tundsime ennast äärmiselt ebakindlalt. Proovisime midagi kaasa teha, aga kõik tundus üsna lootusetu.

Enne II grupi tundi toimus tollal alati III grupi tund, kelle tants tundus meile täitsa ulmelisena. Nad tegid ülikeerulisi samme ja paistsid meile välja nagu päris tantsijad. Tundus uskumatuna, et nad olid harjutanud vaid 3-4 aastat ning suutsid tantsida juba sellisel tasemel. See süstis meisse usku, et suudame ka sihikindlalt harjutades edasi jõuda. Võib-olla mitte just sellele tasemele, aga vähemalt lähedalegi.

Õnneks oli Greta-Eva kohe pidevalt juures toetamas ja julgustas meid jätkama. Nii me alla ei andnudki ja asusime hoolsalt pakutud tantsukäbi läbi närima.

Greta-Eva ja Heino kiituseks saab, tuleb ja võib öelda, et nad koos moodustavad just sellise treeneritepaari, kus Greta-Eva leebe rahulik nõudlikkus ja Heino delikaatsus suunavad paari rajale, mis just sellele konkreetsele paarile sobib. Sellise metoodikaga on võimalik ka kõige lootusetumad paarid tantsule aidata ning panna nad tantsust rõõmu tundma. Suur-suur aitäh teile, armsad treenerid! Olete meile avanud imelise teeraja, mida mööda tasapisi edasi minnes saame ellu juurde hulga rõõmu ja naudingut. Tänu teile oleme me lootusetult nakatunud tantsupisikuga, mida lubame realiseerida seni, kuni jalad kannavad ja mõistust jagub.

Tantsulised väljakutsed

Võistluste teema nõuab eraldi mainimist. Iga võistlus nõuab meilt mõlemalt eraldi pingutust ja kokku võtmist. Oma vaimuga peame veel palju tööd tegema, et närv võistluste ajal pead ära ei tühjendaks ja jalgu alt ei lööks.

Nüüdseks oleme aru saanud, et tantsuoskus on nagu Tartu linn, mis kunagi valmis ei saa. Mida rohkem sa tead, seda vähem sa oskad . Seda rohkem on sul tarvis harjutada ja panustada. Iga uue kordaminekuga, olgu või väikesega, kaasneb eduelamus, mis innustab jätkama ning paneb endasse uskuma. Muidugi tuleb ette ka hetki, kus kõik tundub lootusetu (eriti rasked on perioodid, kui omandame uusi kavasid) ja tekib tahtmine nii tantsukingad kui partner nurka visata. Aga just kõige lootusetumas olukorras tekib murrang, midagi hakkab juba välja tulema ja see innustab jätkama.

Parnerlus tantsus

Aleksandr-Margit – Meil on omavahel väga vedanud. Oleme nüüdseks koos tantsinud juba 2008. aasta sügisest. 1,5 aastat Alexi juures ja alates 2010.a. kevadest Sinilinnus. Selle aja jooksul oleme koos ära pidanud lugematu arv „lahinguid“. Nii mõnigi kord lubanud, et enam tantsusaali jalga ei tõsta. Aja jooksul on kõik nukid kenasti ümaraks kulutatud ja nüüdseks sujub koostöö juba ilma suuremate närvivapustusteta 😊.

Aleksandr – mul on tantsupartneriga väga vedanud. Margit on ilus, andekas ja tark. Ta suudab meelde jätta vajadusel ka minu sammud ning tehnika. Oskab mind alati aidata ja suunata kui ma hätta jään. Ma ei kujuta ette, et mul oleks teistsugune tantsupartner.

Margit – Usun, et selles, et me oleme suutnud niikaua koos tantsida, on väga suur osa Aleksandril. Tema kannatlikkus, sihikindlus, optimism on hea tantsu püüe on suur väärtus. Ja peamine! Aleksandri huumorimeel, mis toob alati päikese välja kesest ka kõige süngemat äiksepilve. Tema elutarkus ning analüüsivõime on meid üle aidanud kõige rängematest katsumustest.

Milline on teie tantsupaari erutavam tantsukogemus?

Oo jaa, üks seik meenub algaastatest. Teeb tuju rõõmsaks igakord, kui seda meenutame. Võtsime osa ühest võistlusest algajate klassis. Olime ära tantsunud just algajatele vajaliku 4-tantsu vooru. Tantsisime südamest ja rõõmuga. Platsilt ära tulles möödusime ühest meid hinnanud kohtunikust. Kohtunik pidas meid kinni ja ütles, et on tõeliselt vapustatud. Ta poleks uskunud, et meietaolised, korpulentse kehaga tantsijad, omavad sellist tantsuvõimekust ja tantsivad sellise säraga. Samuti kiitis ta Aleksandrit tema ilusate jalaliinide pärast. Olime mõlemad üsna üllatunud sellise isikliku pöördumise pärast. Tegi südame soojaks igatahes.

Tegelikult on meile on kõik tantsuga seotud sündmused erilised sündmused, mis eristuvad hallis argipäevas. See on toonud meie ellu juurde palju rõõmu, alustades tavalisest treeningtunnist, eratuni trennist, vabaharjutustunnist kuni võistlusteni välja.

Eriliselt on meelde jäänud meie toredad laagrid Lahmusel, olgu siis talvel või suvel ja meie suurepärased jõulu/aastavahetuse peod Eva vedamisel ja Heino lauludega.