//Persoonilugu//

  • Kuidas sattusid tantsuhuvi peale?

Võistlustants oli minu jaoks alati midagi elitaarset, midagi sellist, mida ainult erilised, väljavalitud inimesed teha said. Mäletan, et vahel näitas telekast tantsuvõistlusi, need olid ilmselt Eesti meistrikad kunagi 90.-tel. Milline kergus ja graatsia sealt platsilt vastu vaatasid! See oli nagu võlumaailm, mida mul oli võimalus teleka vahendusel näha, aga kuhu minusugusel tavalisel, tagasihoidlikul ja kohmakal tüdrukul asja polnud. Minu elu oli nii-öelda paigas ja peale õppimise ja muusikakoolis käimise sinna väga midagi ei mahtunud. Sel ajal ma ei julgenud ise tantsimisest unistadagi, aga hiljem tagasi vaadates olen aru saanud, et kuskil seal alateadvuse sügavates kihtides oli see igatsus olemas.

  • Kuidas leidsid tee siia klubisse?

Olin ülikoolis ja sõbrannad-kaasdoktorandid olid tantsimise alustamisel teenäitajateks. Keegi meist ei olnud võistlus- ega seltskonnatantsuga kokku puutunud. Kuni siis ükskord, kui jõudsin tagasi nädalaselt konverentsireisilt, oli kõik järsku muutunud – meie doktorantide ruumist oli saanud nagu võistlustantsu töötuba, kus suure vaimustusega räägiti tantsufiguuridest, treeneritest ja partneritest. Pidevalt käis üks tantsusammude proovimine ja ikka ja jälle mindi koridori, sest meie kitsukesse ruumi ei mahtunud ära. Vaid nädalaga olid nad leidnud omale partnerid ja tantsuklubi ja suure kire. Võite arvata, et see oli nakkav! Loomulikult nad kutsusid mind ka, aga alguses siiski tõrkusin vastu, sest mul polnud partnerit võtta ja klubis ka hetkel vabu partnereid polnud. Kuni siis ühel hetkel tekkis partnerivõimalus ja polnudki siis muud kui õhtul trenni!

  • Mida lootsid või ootasid?

Et olin mitu kuud sõbrannade tantsuteekonda kõrvalt jälginud, siis mul oli ettekujutus, mida oodata. Nimelt et tantsimine on üliäge ja treenerid fantastilised, osates niimoodi seletada ja näidata, et absoluutselt igaüks saab aru, mida tegema peab. Ja ma ei pidanud pettuma, täpselt nii oligi. Olin käinud spordiklubides aeroobikas ja muudes trennides, kuid ei olnud kuskil näinud, et treenerid hooliksid sinust ja su arengust niimoodi, nagu Eva ja Heino seda teevad. Selle kõige esimese trenni lõpuks oli mul selge, et just seda ma tahan teha, tahan teha nii kaua kui võimalik, nii hästi kui vähegi võimalik, ja tahan võistlemas käia, ja tahan teha seda kõike just siin klubis.

  • Kaua oled siin liige olnud?

Alustasin 2008. aasta talvel, mis tähendab, et juba 12 aastat täis. Uskumatu! Nagu terve kooliaeg…

  • Mida mäletad algusaegadest?

Tantsumaailm oli väga erinev kõigest muust, millega olin varem kokku puutunud. Et teised meie rühmas olid alustanud sügisel ja mina liitusin hiljem, oli alguses muidugi keeruline. Näiteks kasvõi see, et tantsusamme nimetatakse figuurideks ja igaühel neist on oma nimi. Et mis pagana New York, ma tahan teada, kuhu ma astuma pean! Ja Viini valss ajas pea hirmsasti ringi käima. Mäletan, kuidas ükskord õhtul peale trenni olin voodis ja mõttes käisin läbi, mis Heino oli paremale pöörde tehnikast rääkinud. Ja mul hakkas sellest isegi seal voodis pea totaalselt ringi käima! Üleüldse oli nii, et peale trenni õhtul niipea und ei tulnud, sest peas muudkui ketras edasi. Ja mulle meeldis, see oli nagu boonus.

  • Miks tulid uuesti ja uuesti tundi?

Tulin, sest tahtmine oli kogu aeg nii suur. Muidugi oli alguses ja mitte ka ainult alguses väga raske, olin kehaliselt kohmakas ja emotsionaalselt kinnine, kuid sellele vaatamata tahtsin saada heaks ja kohe! Sel ajal oli algajates ja E klassis võistlejaid hästi palju. Pidevalt nägin, kuidas trennikaaslased said võistlustel häid kohti. Pingutasin kõvasti, aga meie olime alati viimaste hulgas. Veel raskem oli taluda, et tihti jõudsid need, kes minust aasta-paar hiljem alustanud, meist tasemelt mööda. See tekitas lootusetuse tunde. Et miks küll meil välja ei tule, kuigi me nii tahame ja pingutame? Sellele vaatamata oli endiselt tohutu õhin ja tahtmine trennis käia. Kust see küll tuli? See ei saa olla muud kui ainult see võlukunst, mida Eva ja Heino nii hästi valdavad.

  • Mida toredat meenub partneritest?

On ülimalt äge, kui partner tahab tantsupõrandal olla päriselt mees. Mees selles mõttes, et ta tahab reaalselt otsustada ja juhtida ja võtta vastutuse, andes mulle võimaluse olla kuninganna. Polegi nii väga tähtis, mis tasemel on partner või kui keeruline see kava parasjagu on. Kui partner vastutab ja juhib, siis sellega ta annabki mulle võimaluse särada. Õnneks mulle ongi enamjaolt sattunud sellised partnerid, kes vastutavad ise. Seda, et partner süüdistaks mind milleski, mis ta tegelikult ise valesti teeb, on olnud väga vähe. Suurem osa mu partneritest on olnud härrasmehed ka väljaspool tantsupõrandat, tehes mulle peale trenni välis- ja autoukse lahti ning pakkudes küüti. Aitäh teile!

  • Milline on olnud sinu kõige erutavam kogemus?

Ma ei ole osalenud suurvõistlustel ega tea, mis tunne see oleks seal hästi võistelda ja medalitega pärjatud saada. Küllap need oleksid erutavad hetked. Ükskõik kas võistlustel või trennis, mulle on tähtis, et ma tantsiks väga hästi ja et partneril oleks minuga mugav. Kuid selleks, et ma saaks teha nii, et partneril oleks mugav, peab minul olema mugav. Kõik algab meespartnerist! Need korrad, kus me partneriga mõlemad tunneme, et kõik on paigas ja päriselt ka toimib, on olnud tõelist rahuldust pakkuvad. See ju ongi see, mille poole me püüdleme! Samuti need korrad, kui ma ei tea täpselt ette, mis kava mu partneril mõttes, aga ta juhib nii selgelt, et ei tekigi mingit küsimust. On olnud ka selliseid kordi, kus olen näiteks eratunnis tantsinud treeneriga ja ta üllatub, sest et tegin mingit asja paremini, kui ta arvas, et teen. Järelikult õnnestus ületada mingid ootused, mis tal kujunenud mu tantsu kõrvalt jälgides. Omamoodi töövõit!

  • Mis on raske olnud ja kuidas sellest üle oled saanud?

Lihtsam on vist öelda, mis ei ole raske olnud – musikaalsus ja rütmitaju, samuti kavade meeldejätmine. Kõik muud asjad on tulnud läbi raskuste. Tehnika kõik aspektid. Et suudaks tantsuvõtet hoida ja õigesti liikuda. Et keha liikuma saada. Et liiguks need kohad ja paigal püsiks need kohad, mis vaja. Et kõik need erinevad tegevused muusikasse saada. Et seejuures veel ka partneriga arvestada. Et mitte tantsides kogu aeg kurja näoga olla. Päris alguses ma ei suutnud õlgu kuidagi all hoida ja Eva võis ühe trenni jooksul seda mulle vabalt kümme korda öelda. Siiamaani ütleb!… Kuigi jah mitte enam kümme korda ja mitte iga trenn. Samamoodi ei suuda kokku lugeda neid kordi, kui olen Heinoga tantsinud ja ta mulle öelnud, et rahu, ära kiirusta või et lasku pisut rohkem. Tehnilistest raskustest on võimalik üle saada, kui selja taga on head, sinu eripära arvestavad treenerid. Ei olegi ilmtingimata vaja uskuda seda konkreetset nõuannet, mis treener annab, mis võib ju olla väga imelik ja vahel ka vastuolus sellega, mis varem räägitud. Piisab sellest, et ma usun treenerit ja seetõttu annan parima, et teha nii, nagu ta ütleb. Ja siis varem või hiljem avastan, et ime küll, ongi asi paika läinud ja kõik tundub loogiline.

On siiski jätkuvalt segadusttekitavaid olukordi. Näiteks kui eri treenerid nõuavad erinevaid tehnilisi nüansse, mis on omavahel vastuolus. Mis ma sel juhul tegema pean? Nii osav ma ei ole, et suudaksin teha ühe treeneri tunnis ühtemoodi ja teise omas teistmoodi. Räägitakse jah, et ükski variant ei ole vale, aga praktikas on nii, et iga treeneri tunnis on ikka ainult üks ja ainuke õige variant… Teine segadusseajav koht on, kui treeneri korraldus ei lähe kokku sellega, mis partner juhib. Ma tahan lasta oma partneril juhtida ja vastutada. Teisest küljest nõuab treener, et ma teeks, nagu ta ütleb, vaatamata sellele, kas partner võimaldab või ei. Seega ma pean olema tubli Eesti naine, kes selleks et enda asjad kindla peale ära teha, peab mõnikord ka partneri asjad ära tegema. Aga ma ei taha, et mu partner harjuks sellega ära!

  • Millise väärtuse oled endale läbi tantsu leidnud?

Olen õppinud, et oma sisetunnet tasub usaldada. Ei maksa arvata, et teised ümberringi teavad paremini, mis valikuid sa peaks tegema. Enesekindlust olen tohutult juurde saanud. Teiseks on seesama kuningannaks olemine. Et olengi kuninganna ja ei liigutagi lillegi, kui partner selleks märku ei anna. Kui ei annagi, mis siis, see on tema asi, mina olen jätkuvalt kuninganna. See on hästi vabastav tunne. Reaalne elu niigi survestab olema tubli Eesti naine, kes rabeleb igal rindel ja saab kõigega hakkama. Loodetavasti õnnestub mul seda kuningannaks olemise rahu ja väärikust ka muudesse eluvaldkondadesse üle kanda.